Advaitha lakshanam
The Advaitha Lakshanam is a stotra that outlines the principles of Advaita Vedanta, emphasizing the oneness of the individual soul with the ultimate reality.
अज्ञानमेतद्द्वैताख्यमद्वैतं श्रेयसाम्परम् मम त्वहमिति प्रज्ञावियुक्तमिति कल्पवत्
ajñānamētaddvaitākhyamadvaitaṁ śrēyasāmparam mama tvahamiti prajñāviyuktamiti kalpavat
This duality is called ignorance, the non-duality is the supreme good.
अविकार्यमनाख्येयमद्वैतमनुभूयते मनोवृत्तिमयं द्वैतमद्वैतं परमार्थतः
avikāryamanākhyēyamadvaitamanubhūyatē manōvr̥ttimayaṁ dvaitamadvaitaṁ paramārthataḥ
I am that, it is said, when wisdom is united, it is like a creation.
मनसो वृत्तयस्तस्माद्धर्माधर्मनिमित्तजाः निरोद्धव्यास्तन्निरोधेनाद्वैतं नोपपद्यते
manasō vr̥ttayastasmāddharmādharmanimittajāḥ nirōddhavyāstannirōdhēnādvaitaṁ nōpapadyatē
The unchangeable, unnameable non-duality is experienced.
मनोदृष्टमिदं सर्वं यत्किञ्चित्सदराचरम् मनसो ह्यमनीभावे:'द्वैतभावं तदाप्नुयात्
manōdr̥ṣṭamidaṁ sarvaṁ yatkiñcitsadarācaram manasō hyamanībhāvē:'dvaitabhāvaṁ tadāpnuyāt
The duality that is made of mental activity is, in reality, non-dual.
बहिः प्रज्ञां सदोत्सृज्याप्यन्तः प्रज्ञां च यो बुधः कयापि प्रज्ञयोपेतः प्रज्ञावानिति कथ्यते
bahiḥ prajñāṁ sadōtsr̥jyāpyantaḥ prajñāṁ ca yō budhaḥ kayāpi prajñayōpētaḥ prajñāvāniti kathyatē
The activities of the mind are the causes of virtue and vice.
कर्मणो भावनाचेयं सा ब्रह्मपरिपन्थिनी कर्मभावनया तुल्यं विज्ञानमुपजायते
karmaṇō bhāvanācēyaṁ sā brahmaparipanthinī karmabhāvanayā tulyaṁ vijñānamupajāyatē
When not restrained, duality does not arise from that restraint.